Kui sa tead, mida teha, siis miks sa seda ei tee?

Enamik meist teab tegelikult üsna hästi, mida oleks vaja teha. Liikuda rohkem. Seada piire. Puhata. Julgeda öelda “ei”. Muuta tööd. Lõpetada suhe, mis enam ei toeta. Või alustada lõpuks millegagi, millest oleme aastaid unistanud.

Ometi leiame end ikka ja jälle samade mõtete, tunnete ning käitumismustrite juurest.

Miks see nii on?

Sageli kuulen inimesi ütlemas:

“Olen seda juba nii mitu korda proovinud.”

“Ma ju tean, mida peaksin tegema.”

“Miks ma ikkagi vanasse mustrisse tagasi langen?”

Need laused ei räägi tahtejõu puudumisest. Need räägivad sellest, kuidas inimene on ehitatud.

Meie aju kõige olulisem ülesanne ei ole teha meid õnnelikuks.

Tema ülesanne on hoida meid elus.

Sellepärast eelistab aju alati tuttavat.

Isegi siis, kui tuttav tähendab keerulisi suhteid, pidevat ülekoormust, enese tagaplaanile jätmist või rahulolematust. Kui see on olnud meie jaoks tuttav viis maailmas toime tulla, peab aju seda turvaliseks. Mitte sellepärast, et see oleks hea, vaid sellepärast, et see on ennustatav.

Kõik uus tähendab ajule määramatust ning määramatus võib tähendada ohtu.

Just seepärast võibki juhtuda, et inimene soovib kogu südamest muutuda, kuid keha ja närvisüsteem hoiavad teda tagasi. Sageli ei käi see võitlus mitte mõistuse tasandil, vaid palju sügavamal.

Esimesed suhted ning kogemused õpetavad meie ajule, milline maailm on. Kuidas armastust kogetakse. Kuidas lahendatakse konflikte. Milline on minu koht teiste seas. Mida pean tegema, et kuuluda.

Need kogemused ei jää ainult mälestusteks. Need kujundavad meie närviühendusi, automaatseid reaktsioone ning viisi, kuidas maailma tõlgendame.

Täiskasvanuna reageerime sageli mitte ainult sellele, mis parasjagu toimub, vaid ka sellele, mida meie aju peab tuttavaks.

Seetõttu tõmbavad meid vahel alateadlikult olukorrad ja suhted, mis meenutavad varasemaid kogemusi. Mitte sellepärast, et me neid teadlikult sooviksime, vaid sest aju tunneb need ära. Tuttav tähendab tema jaoks turvalist.

Samas kannab inimene endas sageli lootust, et ehk seekord läheb teisiti. Ehk seekord saan kogeda seda, millest kunagi puudus jäi. Nii võime märkamata sattuda ikka ja jälle sarnastesse olukordadesse, kuigi teadlikult soovime hoopis midagi muud.

Kui muutus ei õnnestu, ei tähenda see enamasti, et oled laisk, nõrk või distsiplineerimatu.

See tähendab lihtsalt seda, et sinu aju teeb täpselt seda, milleks ta on loodud.

Aga see ei tähenda, et muutus oleks võimatu.

Püsiv muutus algab hetkest, kui hakkame mõistma, miks me midagi teeme. Miks mõni olukord meis tugeva reaktsiooni käivitab. Miks mõni suhe tundub nii tuttav. Miks mõni hirm tuleb ikka ja jälle tagasi.

Kui jõuame lähemale juurpõhjusele, ei pea me enam võitlema üksnes tagajärgedega.

Esimene samm ei ole võitlemine.

Esimene samm on aktsepteerimine.

Mitte allaandmine, vaid aus tunnistamine, et seni on olnud nii. Need kogemused on kujundanud mind ning neil on olnud oma koht minu loos.

Alles siis tekib ruumi millelegi uuele.

Ja uus ei sünni enamasti suurtest revolutsioonidest.

See sünnib väikestest valikutest.

Ühest uuest reaktsioonist.

Ühest teisiti peetud vestlusest.

Ühest korrast, kus valid iseenda vajaduse.

Ühest korrast, kus jääd rahulikuks olukorras, kus varem oleksid automaatselt reageerinud.

Need mikromuutused õpetavad ajule tasapisi, et ka uus võib olla turvaline. Ajapikku muutuvad ka närviühendused ning see, mis alguses nõudis teadlikku pingutust, muutub loomulikumaks.

Sageli mõtleme muutusest kui millestki väga isiklikust.

Tegelikult ei ela meist keegi vaakumis.

Igaüks meist on osa erinevatest süsteemidest. Perest. Paarisuhtest. Sõpruskonnast. Meeskonnast. Organisatsioonist.

Kui üks inimene süsteemis muutub, ei saa süsteem enam endisel viisil toimida.

Kui hakkame seadma piire, väljendama oma vajadusi või reageerima tuttavatele olukordadele teisiti kui varem, peavad ka inimesed meie ümber leidma uue tasakaalu. Mõnikord tervitatakse seda rõõmuga. Mõnikord tekitab see segadust või vastupanu.

See on loomulik.

Süsteemid püüavad hoida tasakaalu. Ka siis, kui senine tasakaal ei teeni enam kedagi.

Seetõttu ei tähenda teiste inimeste vastupanu seda, et liigud vales suunas.

Sageli tähendab see hoopis seda, et muutus on päriselt alanud.

Ja võib-olla ongi siin kogu asja tuum.

Muutus ei alga sellest, et hakkame end parandama.

Muutus algab hetkest, mil hakkame end mõistma.

Kui teadlikkus kasvab, tekib valikuvabadus.

Alles siis on võimalik valida teisiti.

Ja kui meie valikud muutuvad, hakkab tasapisi muutuma ka maailm meie ümber.

Kui soovid seda teekonda alustada

Kui tunned, et oled proovinud muutuda, kuid miski hoiab sind ikka ja jälle samades mustrites, siis oled oodatud minuga ühendust võtma. Koos saame uurida, mis neid mustreid alal hoiab ning kuidas luua rohkem ruumi sellisteks muutusteks, mis saavad päriselt püsima jääda.